Astusime lennukilt maha ja tõmbasime ninna kõrbekuuma õhku. Ninasõõrmed kuivatatud ning kütusest ergutatud, vaatasime üksteisele otsa - oleks vaid asfaldi asemel liiv, saaks seda kangelase kombel sõrmede vahel hõõruda ja ehk ka kopsud uue sissehingega liivahõnguliseks saada. Seisime varsti oma esimese potirea ees ja kaamera nupp vajus alla. "Ei tea, miks nad öökulle kujutanud on?!" või suurema elevusega: "Kas sa seda taldrikut nägid, seal on mingi suure suguelundiga müütiline olend!". Lõpuks, kui käsil oli 158s potirida, siis elevus kadus või vähemasti taandus pisut ning kaamera klõpsis juba kellegi jalgu. Selline on Ateena ja täpsemini Selline on Kreeka - sõdalaste ja müütide maa, kus iga elaniku kohta on vähemasti üks pott muuseumis. Meil saad parema õnne korral omanimelise puu, aga seal võiks valitsus igale uuele ilmakodanikule määrata oma poti. Lööd aga labida maasse, et kompostihunniku jaoks väike süvend teha ja järgmiseks on valgetes kinnastes ja pintslitega varustatud punt su õuel. Kõik nad üritavad avastada igat viimsetki tera kivistunud väljaheitest, et taastada kunagiste kangelaste eelistatud maitsed! Kreeklane ise suundub arvatavasti lähimasse baari ouzo ja meze valikuga tutvuma ning jätab äsjajuhtunu mainimata. Kui iga kivi liigutamine lõppeb sarnaselt, siis uudisväärtust sellel pole! Piisab aga ainult, et maapõu paljastab mõne põnevama leiu ning sama härra lööb jalaga taverni ukse lahti ja teatab, et Tema maadelt on avastatud uhkete kreeklaste tähtsaim leid! Olgu selleks mõne (oletatava) kangelase turvis või siis strigil - metallist sirbitaoline ese, millega atleedid õli, higi ja tolmu oma kehadelt eemaldasid. Ka tänapäeval võib enda õlisse määrimist näha, seda atleetvõimlemise juures. Ja ega eesmärkki on samaks jäänud - lihaste rõhutamine ning esteetiline nauding. Tollel ajal oli see lisaks mehe keha tunnustamisele ka austusavaldus jumalatele. Mis saab paremini nende meeleolule mõjuda, kui kangelaslikud mehed ennast õli ja liivaga katmas.
Muidugi on see minust ülekohtune, kuna üheks populaarseimaks alaks oli pankraation. Segu rusikavõitlusest ja maadlusest, mille meisterlik valdamine tõi Ateena aluspanijale, Theseusele, võidu Minotauri üle. Samuti oli see osa Sparta kuulsate hopliitide kui ka Alexander Suure vägede oskustest. Selle tõestuseks on olemas tuhandeid potte, kui vaid aega ja huvi on. Okei, lihased ja õli olid tollel ajal sama olulised kui tänapäeval juuksehooldustooted ja kosmeetika! Tegelikult olid atleetide kogunemiskohad ehk gümnaasiumid noorte haridusele olulise mõjuga, kus alasti (gymnós) treenimiskohtadest sai äkitsi hariduslik keskus. Seda põnevam, et oma keha liigutamise ning hea tervise vahel eksisteeris tugev seos. See teadmine on meil muidugi siiani olemas ja isegi paremini tõestatud, aga teate küll - pita gyros ja baklava noh! Muidugi oli ammustel aegadel motivatsiooniallikas teine. Iga uus päev võis tuua naaber-polise hirmuäratavad sõjahüüded koduuksele kätte ning ega muud üle ei jäänudki - õli peale, kilp ühte ja mõõk teise kätte! Võib olla oleks atleetvõimlemine sobinud just nimelt tolle aja Jumalate austusavalduste hulka, mitte meie usukülma tänapäeva! Motivatsiooniallikas on taaskord teine. Kuigi gym ehk jõusaal on hoidnud elus nii esteetilist naudingut lähima peegli ees seistes kui ka lihaste rõhutamise. Ikka seal samas peegli ees!
Vahest harva, täpsemini iga nelja aasta tagant, tekkis võimalus oma oskusi proovile panna ilma kangelassurma astumata. Seisime Kallimarmaro (tõlkes ilus marmor) staadionil ning proovisime mõista selle rolli ajaloos! Kui roomlastel olid oma gladiaatorite vaatemängud, siis kreeklastel sportlikud proovilepanekud olümpia näol, mis vaherahuna hingetõmbepausi lubasid. Seniks muidugi, kuni keegi oma armsaks saanud sõjahüüet enne maadlust demonstreeris ja vastasel adrenaliininäidud jumalate poole läkitas. Umbes nagu tänapäeval üks mõnusalt pikk signaal ja autoaknast karjutud roppused võiks teha. Oli aeg, kui võistlus toimus üksnes jooksus, mille pikkuseks "täpselt" staadion! Legendi järgi oli see Herakles, kes peale oma kahtteist kangelastegu ehitas staadioni Zeusi auks ning kõndis sellel sirgjoones 200 sammu. Sellest saigi pikkusühik, mis vastas 600le Kreeka jalale! Iseasi, kas järgnevatel kordadel oli "mõõdupuul" vähe kiduram jalanumber ja sai juba 157 meetri peal käed taeva poole visata või tuli kannatada mõne vägilase jalapikkusest tulenevate lisameetritega. Välistatud pole ka lõõskava päikese all tibusammude asemel kasutatud vabam sammuvahe. Me ei hakanud ise kreeklase jalaga mõõtu võtma ja leppisime poodiumi madalamate astmega. Ehk kunagi, kui hulluse hoos saab Ateena maratonile nimi kirja pandud, on võimalik lõpetada staadionil, kust said alguse moodsad olümpiamängud!
Vahelduseks seisime potiridade asemel toidujärjekorras. Sa tead, et oled õiges kohas, kui teiselt poolt letti vaatab vastu karvkattega õnnistatud meesterahvas, kellel vahest isegi võrksärk seljas on. Esteetiline ideaal on karvkatte kasvatanud ja müügimeheks hakanud. Ei teagi, et kuskil oleks see nn sisseviskamise kultuur sama tugev olnud kui Ateenas. Ainult, et eelpool kirjeldatud tänapäevase ehtkreeklaste asemel on tervitajaks tema poeg. Juuksed mõnusalt extra virgin oliiviõliga üle pea tõmmatud ning valmis särasilmselt isale uusi kliente leidma. Ausalt öeldes ei pea kaua veenma, kuna see sama tolm, mis jalanõud valgeks värvib, toob turistid janustena koju kätte. Veini ja kohvi pakutakse ikka vanaviisi ehk vastavalt kannu ja tassiga. Kunagistest veininautlejatest on nüüdseks saanud karskem rahvas ning keskmise tarbimise edetabelis on lastud teistel rahvastel võidurõõmu maitsta. Ei teagi palju on see seotud sõna otseses mõttes teiste rahvaste ehk turistide maitsemeele muutumisega. Igatahes kann koduveini maitses kord värskendava vahepalana, kord sidruniviilu hammustamisena.
Meie falafelite ja hummuse hullus lõppes pea iga toidukorra ajal tellitud pita või wrapi näol ning hommikune spanakopita ehk spinatipiruka ring tegi meid üheks kohalikust kogukonnast. Sel hetkel, kui tuttav pita oli täis topitud omakorda veel friikartuleid ja meie kohaliku baklava-tädi soovitusel sai ostetud 10 erinevat sorti baklavat, siis teadsime, et aeg on süüa salatit. Tavapärane Kreeka salat, millel ainuüksi feta juustu 4 euro eest peal, on küll kindel valik, aga meie otsustasime sellel korral suvise peedisalati kasuks. Eestlastele serveeritud viilutatud peet ülekallatuna oliiviõliga jättis meid üksteisest eksootilise salatiga pilte klõpsima. Nüüdseks seostub see lihtsustatud versioon pantzarosalatast mulle Pireuse sadama tasaste vetega ning igal mainimisel tuleb kerge muie näkku. Ei jäänudki muud üle, kui tellida grillitud halloumi ja juustupallid. Andke fritüürile kuuma! Kreeklane armastab toitu samapalju, kui toit armastab kreeklase käe all valmida. Tõelist rahvuskööki on raske määratleda ja nii on mõjutusi Rooma, Bütsantsi kui ka Osmanite aegadest. Vahet ei olegi, mida sa tellid, kreeklane väidab ikka uhkusega, et see on nende rahvusköök ja teised jätku jutt! Maitseainete ja värske toidu rikkus käib käsikäes kreeklase lahke käe ja tundliku tajuga. Tulemuseks rammus moussaka, mõnusalt mündine tzatziki või mesimagus pasteli. Kali órexi - head isu!
Kui tavaline kreeklane on rahul heast toidust kogutud lisakilodega, siis turistilt oodatakse eelkõige päevitunud jumet, mitte suurenenud vööümbermõõtu. Riietatuna õige kohaliku kombel musta, alustasime Ateena tippude vallutamist. Võrreldes kuulsate kangelastöödega kindlasti lahjem tase ja ka tulemuseks erinevalt tolle aja igipiltidele (ikka need potid) tuhatkond meie aja digipilti. Lycabettus - mägi, mis tekkis, kui jumalanna Ateena selle teel akropoli maha pillas. Ja meie kaart omistas sellele linna kõrgeimale punktile nimeks Lycavittos. Mõistagi on eestlastel lihtsam valida populaarsem kõnepilt ning jätta viimane ehk teistele rahvastele hääldada. Püha Jüri kabel ehib oma puhaste valgete seintega mäetippu, kus kunagi asus Zeusile pühendatud tempel. Suur sini-valge lipp näitab aeg ajalt soojades õhupahvakates elumärke ning ootab õigete tuulte tulekut. Kauguses ilutseb peegelsile Poisedoni pärusmaa, tuletades meelde, et Ateena on siiski mereäärne linn. Ja seal, kidura loodusega õnnistatud mäetipus, tekib kujutluspilt tervest Kreekast, kus kohtuvad sinine meri ning valge taevas! Kuigi ma ise liigitaks valge kõigile tuttava majafassaadi alla ning jätaks sinise taeva ja mere jagada. Kui see muidugi kõigile Jumalatele sobib! Ühe mäe tipus võid valida mõne sirgjoones kulgeva tänava teise suunas ning lasta end lummata päeva erinevatel tundidel avanevatest vaadetest. Hommikune Lycabettus, keskpäevane Strefi, õhtueelne Areopagus ning päikseloojangune Philopappos. Kõik nad vaatavad Ateena kuldse ajajärgu krooni, Akropoli, poole, mille eriline atmosfäär tuleb välja just õhtuhämaruses.
Pole paremat kohta, kus selg märjaks saada ning lõpuks moodsa kreeklase kombel üks frappé haarata kui Ateena. Linna tänavatel kõndides märkavad paljud, et valged seinad on olnud heaks lõuendiks tänavakunstnikele. Sõnad, nimed ning tuntumate grafiti kirjatüüpide katsetused hakkavad ühel hetkel moodustuma oma unikaalset mustrit, kuid tõeline võlu peitub professionaalsetes piltides. Olgu selleks teiste riikide suurenenud rolli Kreeka siseasjades jutustav Alexis Tsiprase ning Angela Merkeli suudlus või erinevate protestide sümboliks saanud truu kutsu Loukanikos. Ja kui peale Ateena mägesid ning poliitilist tänavakunsti veel elumärke näitad, on võimalus arutada kreeklaste suhteid türklastega ning uurida, miks ilmselget türgi kohvi kreeka kohvina esitletakse. Kui vastuse asemel saad üksnes põlgliku pilgu, siis Syntagma väljakul marssivate valvurite seelikuvoldid räägivad tegeliku loo! Loodame, et nüüdseks ka euromüntidelt leitav pisike öökull kaitseb seda uhket ja suursugust linna ning jumalanna Ateena truu kaaslane etendab head ennet linna tulevikus!
