Itaalias, Piemonte maakonnas, võib leida ühe pisikese linna nimega Monastero Bormida, mille alguslugu jääb aastasse umbes 1050. Benediktiinid ehitasid ühes kloostriga ka silla üle Bormida jõe ning sellest on saanud tõeline proovikivi kõrgematele jõududele. Isegi 1994. aasta novembrikuus seda maakonda tabanud suured üleujutused jätsid silla omale kohale - seda küll mõne kriimuga. Samas kui nii mõnedki tänapäevased sillaehitajad pidid alustama uute visandite loomisega. Ja mis oli nende munkade saladus? Armastus Zabaglione ehk meie mõistes koogelmoogeli vastu! Või oli koogelmoogel hea sillaehituse kõrvalprodukt? Igatahes segasid mungad mördi sisse munavalgeid ning munakollastest koos suhkru ja magusa veiniga saadi tööpäeva lõpetuseks mõnus energialaks. Kõik sõltub aga maitse-eelistustest ning teatud määral ka leidlikkusest ja nii võib pealtnäha lihtne toiduaine mõjutada teise riigi kulinaarsest käekäiku erisuunas. Ei saa öelda, et kardinaalselt, aga täpselt nii palju, et munakollasest saaks munavalge või vastupidi!
Kerides ajaratta edasi, siis võime igapäevaselt näha tuhandeid turiste Portugali pagariäride akendel vesistamas. Tegelikult piisab üksnes Pastel de nata peale mõtlemisest ning näpud hakkavad ise trükkima lennupiletite otsingumootori lehekülge. Ja ka selle nähtuse eest võlgneme tänu munkadele ning muidugi armastatud veinivalmistajatele. Tundub, et praktilised lahendused tõid endaga alati midagi magusat kaasa ning see omakorda osutus päriselt töötavaks motivatsiooniallikaks! Oli aeg, kui mungad ja nunnad kasutasid munavalget tärgeldamiseks, mis muutis kanga jäigemaks ning tegi selle puhastamise lihtsamaks. Samuti avastasid osad triikimisvastased nunnad, et munavalgega on võimalik saada perfektselt kortsuvaba kangas! Vähem tööd ja rohkem munakollaseid magusaks. See on peaaegu võitmise definitsioon. Ma olen kindel, et mida täiuslikumaks pastel de nata retsept muutus, seda rohkem hakati riideid hooldama. Ja äkitsi ei piisanud ühest munavalgest, vaid juba oli kolme vaja. Kes teab mitu ületärgeldatud ja kivikõva, ent kortsuvaba, mungarüüd uut kasutust vajasid?!
Hüpates korra veinide juurde, siis ajal, mil alustati portveini eksportimisega, mõisteti, et tarbijad eelistavad filtreeritud veini ning sedasi jõuti tagasi katsetuste juurde. Tundub, et see salapärane magusahammas oli iga valdkonna esindaja hambarivis koha sisse võtnud ning otsustanud juhtohjad haarata. Igatahes mulle arusaamatutel viisidel aitas munavalgetes rohkelt leitav albumiin eemaldada veinist kibedat tanniini ning seega oli lõppmaitse pehmem. Me räägime juba niigi magusast portveinist! Kõlab suurepäraselt eks?! Muide Bordeaux piirkonnast maailmaareenile jõudnud Canelé koogikeste ajalugu on seotud samuti veini filtreerimisega. Vähemasti ühe teooria järgi! Sellest sai omamoodi trend, kuna ka Andaluusia šerrivalmistajad jagasid lahkelt alles jäänud munakollaseid kohalikele nunnadele kulinaarseteks katsetusteks. Tulemuseks karamellikreem Tocinillo de Cielo.
Täpselt sobiv hetk liikuda tagasi kreemikoogi ehk pastel de nata juurde, mis isegi toidupoest ostes sunnib esimese ampsuga südant lööki vahele jätma. Kui juba tüütu triikimisralli tehtud saab, siis on vaja midagi, mis järgmise päeva eesootavat triikimisrallit unustama paneks. Vastus on lihtne - endistest kolooniatest suhkur ja kaneel ning mõned munakollased hulka! Kõik allikad viitavad asjaolule, et maiustused tekkisid, kuna n-ö üks osa munast jäi üle. Ma ikkagi kahtlustan, et vastavalt vajadusele leiti põhjus munavalge või munakollase kasutamiseks ükskõik milles, peaasi, et see täidaks kõhtu! Isegi, kui eksisteeris praktilisem lahendus hetkel peadmurdvale probleemile, siis kollektiivselt öeldi ikkagi: "Muna"! Hea lihtne otsustamisprotsess, mis hoidis omajagu aega kokku. "Meil oleks vaja raamatutele sära anda!" ja juba keegi nurgas nohiseb: "Ma kuulsin, et munavalge pidavat hea olema." Ja nii on paljude magustoitude juured kloostrites ning isegi Crème Brûlée'ga tihedalt seotud Kataloonia kreem ehk Crema Catalana võlgneb oma tänu ühele Hispaania nunnale! Rääkides võidan-võidad mentaliteedist, siis tundub, et see oli paremini kanda kinnitanud tolleaegses eksperimentaalküpsetiste-rohkes maailmas kui meie ärimaailmas.
Muidugi on ka näiteid, kus munakollane leidis küll kasutust, aga pakkus kloostriliikmete asemel rõõmu eelkõige just linnarahvale. Mehhikos, Puebla linnas, kasutasid klarissi nunnad munavalget erinevate kunstitaieste kaitsmiseks. Ja kuna linnas oli pisut peenema maitse järgi nõudlus olemas, siis varsti võidi rõõmustada Rompope retsepti üle. Muidugi nunnadel endal oli uue märjukese maitsmine keelatud ning nemad said rõõmustada üksnes suurenenud sissetuleku üle. Lisaks munavalgetele, suhkrule ja vürtsidele ka kanget alkoholi sisaldanud jook jõudis paljude südamesse ning on nüüd armastatud pühadejook. Lõpuks võitles üks kangem koguduse liige, Eduviges, maitsmisõiguse välja ka valmistajatele endile! Seda püha kunsti oli seal kloostris vist omajagu?! Muidugi on teada, et munakollane oli üks oluline osa temperavärvis, mis oli laialdaselt kasutusel keskajal. Kui munakollase ja munavalge kasutamine ei olnud koordineeritud, siis ilmselt tõid need kloostrite seinamaalid hoopis suuremaid hõiskeid kaasa just köögitoimkonnas.
Kui tundsid, et kõht hakkas korisema, siis tea, et sa pole üksi. Olid ajad, kui see korin oli inspiratsiooniallikas ning seostus vähemasti kloostrites munaga. Meie saatus on kergem ja juhul, kui pole võimalik lennupiletit soetada, siis lähim pagariäri või enda kodused katsetused võivad sind viia soovitud riigi või mõne kloostri-Jamie (Oliver siis) radadele!