Cena - õhtusöök!
Leidsime ennast Mariga peadpidi aknast välja kallutamas ning nautimas õhtust õrna tuulekest, seda saatmas kerge Itaalia mullivein. Ees keraamiliste katusekivide meri ning mõlemal küljel Torino uhked künkad - ühel kaputsiinimunkade kirik ja teisel eraldatust nautiv Superga basiilika. Steppenwolf, Bob Dylan või Kanye West - tollel hetkel tundus kõik sobivat. Kuigi võib olla oleks pidanud andma Toto Cutugnole võimaluse ning laulma isegi spaghetti al dentest ning mentooliga habemeajamisvahust (kuulus lugu "L'italiano"). Samas siis oleks kindel, et turistid on majja eksinud! Üks Itaalia perekond sättis ennast õhtust sööma ning sarnast nõude kolinat võis kuulda mitmest lähedalasuvast majast. Ühteviisi salatikausile käis ka välgumihkel ümber laua ringiratast. Eks sigaret anna suhtlusele veel uuegi mõõtme, saab ju kätega žestikuleerides mõnusaid visuaale luua. Siin nad juba niisama viisakalt mulli (nüüd mõtlen vestlusmulli) ei aja. Või siis ajavad, aga kuna kõik on itaalia keeles ja mul kõigest mõned sõnad pagasis, siis toetun nähtavale. Kui taldrikutel uued kriimud peal ning vein koos sigaretiga otsa lõppenud, siis kaovad nõud koos naistega kööki ning saiapuru põrandal jääb pereisa luua ette. Olgugi, et õhtu viimasest suitsust tekkinud tuhk tema tööd õõnestab. Vestlus kostub meieni nüüd summutatult ning varsti kustub ka tuli ja nii liiguvad mõtted hommikuse espresso suunas.
Colazione - hommikusöök!
Malpensa lennujaama check-in väravatest kõigest 10 meetri kaugusel on esimene kohvik. Erinevalt teistest riikidest on siin pikk lett ning see tervenisti kaetud mustade nõudega. Üksikute sarvesaia-taldrikute ümber on sadu minimõõtudega kohvitasse. Igaüks neist kuulunud 100 protsendilise tõenäosusega just mõnele itaallasele. Miks 100 protsendilise tõenäosusega? Eks ikka sellepärast, et kõik teised joovad kohvi istudes! Koos kaasmaalastega püstijalu parima seebiooperi kõnetempos jutustamine on osa sellest riigist. Arvatavasti on saabutud 10 minutit varem, et oleks võimalus oma rituaalidest kinni pidada ning esmaklassilist kohvi nautida. Kuulsime, et on kaks asja, millega itaallased kunagi ei mängi - kohvi ja gelato (nende kuulus jäätis). Seega olgu tegemist ükskõik kui uhke sisekujunduse lipulaevaga (eeldatavalt turistilõks), kuhu oma kofeiini- või magusavajadust rahuldama on satutud, siis neid kahte võib alati oma vigases itaalia keeles tellida. Ja kindlasti on nad meelitatud, kui üritad mälusopist leitud mõne uhkema sõnaga neid üllatada! Meie puhul piirdus see adesso või dopo ära õppimisega. Ehk siis, kas kohvi kohe või pärast paninot! Ning omaette kogemus on kohvitellimusega täistabamus saada. Caffè tähistab seda pisikest ent maitserikast kohvi ja caffè lungo on tema suurem vend. Kui vahest õnnestub viimast tellides saada meile meelepärane kogus kohvi, siis kindlam oleks caffè americano kasuks otsustada. Ja uhkelt serveeritud espresso koos pisikese kannu kuuma veega, jätab mulje nagu valdaks isegi seda peent kunsti!
Pranzo - lõunasöök!
Itaallaste töögraafik on loodud sellisena, et see arvestaks nende sotsiaalsust ning samas ka kliimat. Ja sedasi on nii mõnedki meist leidnud ennast põletava päikese käest, otsides kohta, mis oleks nõus kas või mõne võileiva meile pakkuma. Erinevate turismiatraktsioonide vahel pendeldades, kuuleb tubadest seda tuttavat häält - jutuvadin ja kõlisevad nõud. Enamasti järgneb sellele kerge uinak - pisolino! Seega tihti saab hommikusöögist varajane lõunasöök ning sellest omakorda varajane õhtusöök. Üheks parimaks restorani mõõdupuuks on kuuldav keel! Tasub ennast lihtsalt tänavatele uitama unustada ning võimalusel kuulatada räägitavat keelt. Kui inglise keel puudub ning märkad laudades tuttavaid itaallaslikke žeste, - teate küll, see sõrmed omavahel koos viibutamine - siis võib julgelt endale kohta otsida. Kuid kindlasti tuleb mõnel korral ka siseruumides einestada. Pole midagi paremat, kui näha oma pitsat kiviahjus valmimas ning peale suurepärast maitseelamust pitsameistrile käega viibata - Grazie, Ciao! Korra õnnestus meil sisse astuda restorani, kus, üleni valgesse riietatuna, seisis pitsaahju ees ehtne asiaat. Huvitaval kombel olid nad valinud oma traditsioonilise köögi asemel just Itaalia köögi pakkumise. Ja nii me seal imemaitsvat Caprese salatit ka nautisime. Lihtsuses peitub võlu ning erinevad luksuslikud restoranid jäägu pigem kodus külastamiseks.
Aperitivo!
Piemonte on midagi uut ja värsket, kuigi ta pole kunagi olnud peidus. Torino oli Itaalia esimene pealinn, seda küll kõigest mõned aastad, enne kui loovutati see au järgmistele - aga sellest pole midagi, vähemasti nii kohalikud väidavad. Enamus turiste külastab Firenzet ja Roomat või käib puhkamas Itaalia Rivieras ja Amalfi rannikul - aga sellest pole midagi! Vähemasti nii nad väidavad. Ja sedasi on see piirkond jäänud massidest puutumatuks ning säilitanud oma eheduse. Peale veinipalverändurite on siit aeg ajalt võimalik leida ka eksinuid - ehk neid, kes autoga kõrvalteedele pööravad, et siis viinamarjaistanduste ning pisikeste linnade vahelt seda õiget kohta siestaks otsida. Ja võtame ka Aperitivo kunsti, mis just siit õige tuule jalge alla saanud. Kõigest ühe imemaitsva joogiga on võimalik saada ettekujutus erinevatest eelroogadest, mida isutekitamiseks nautida ja mida ohtralt lauda tuuakse. Kuigi kombekas oleks tellida mõni Vermuti kokteil, siis tihti jääb just Aperol Spritz turistide valikusse. Kindlasti on soovitatav enne Aperitivot külastada Torino kuulsat pulli ning tema munanditel sõtkudes üks tiir ümber enda teha. Jah, selline komme seal olevat ning see üks strateegiline piirkond oli tõesti silmnähtavalt maa sisse vajunud. Võib olla nüüd, kui Ronaldo on nende jalgpallimeeskonda tugevdamas, siis saab ka pull lihtsalt silmailu pakkuda. Nii mõnigi kummaline vaatamisväärsus ootab ees, kui eksida Torino tänavatele. Näiteks ühe kiriku vastas olev rõngastatud maja, mis nii sinist kui punast verd tilgub. Meie giidi selgituste kohaselt olevat see seotud aristokraatide ning Jeesuse verega. Arvatavasti on see linnalegend ning nabarõngas lihtsalt kaval installatsioon, mis pildistama kutsub. Kindlasti tekitas see rohkem elevust kui Torino surilinaga seotud katedraal. Olles oma kolmandal katsel lootusrikkalt sissepääsu poole marssimas ning oma giidile tema uue grupi ees buongiorno hõigates, jõudsime ka selle saladusliku vaatamisväärsuse ära näha. Või vähemasti osaliselt, kuna surilina ennast on võimalik näha üksnes iga viie aasta tagant ja ülejäänud aja ootab huvilisi ees kõigest kaunistatud kast. Selle pühapaiga ehitamiseks pühiti teelt kolm kirikut, et siis nendest kividest katedraalile ka kellatorn ehitada. Igal juhul on linnapilt silmale ilus ning kõik omavahel harmoonias, kui siis ehk välja arvatud fašistlikule parteile ehitatud Torre Littoria ning vast üks kuulsamaid vaatamisväärsusi linnas ehk Mole Antonelliana. Samas peale teist päeva olid needki niivõrd omaksvõetud, et kõrgusest vaadates tundusid silmale ja fotokaamerale, millestki kinni haaramiseks, isegi vajalikud! Nüüdseks on see kunagine kõrgeim telliskiviehitis (Mole) jõudnud Itaalia kahesendistele ja sellest ka kohalike väike nali, et Torino puhul on tegemist kahesendi linnaga (two cent city). Kohe kindlasti on Torino väärtus kõrgem ja väärib oma kohta teistegi Itaalia suurlinnade kõrval!
Vino - vein!
Torino on siiski turvaline valik ning hea baas väljasõitudeks, samas kui väiksed linnakesed pakuvad juba täiesti omaette võlu. Kui Asti on kõigile tuttav kuulsa vahuveini poolest, siis tegelikkuses on Moscato viinamarjakantse teisigi. Ja nimelt pisike mäenõlval asetsev Canelli, on selleks linnaks, kust arvatakse pärinevat see kuulus kihisev jook ning tema kaaskondlane, Moscato d'Asti, mis olevat eelistatud valik isegi Inglise kuningakojas! Põhjuseks asjaolu, et see sisaldas vähem suhkrut kui kuulus Champagne tollel ajal. Need Moscato viinamarjad, mida meie maitsta saime, olid niivõrd magusad, et tuli võidelda kiusatusega mitte kellegi teise viinamarjaistandust tühjaks süüa. Selle piirkonna teiseks staariks on Barolo veinid, mille aluseks juba Nebbiolo viinamarjad. See nimi tuleneb itaalia keelsest sõnast nebbia, mis tähendab udu ning just korje ajal võib paks valge udu katta Langhe piirkonna orgusid. Seda suursugust nähtust õnnestus ka meil varavalges näha ning nii mõnedki minutid kulgesid rõdul lihtsalt kaugusesse vaadates. Aga kui oled sellest veiniunistusest üles ärganud ning taas valmis uuteks lõhnadeks ja maitseteks, siis Piemonte au ja uhkus on trühvlid! Kui mustad trühvlid on veel õiges (loe odavas) hinnaklassis, siis valgete trühvlite hinnad on juba redeli ülemistel astmetel. Samas on teada ka aastaid, kus ilmastiku mõttes on kõik hästi läinud ja, itaallaste ning paljude gurmaanide õnneks, toidulaual neist uputus. Sellel korral oli meie Itaalia külaskäigu põhjuseks (mitte just, et Itaalia vajaks külastamiseks põhjust) imearmsas Monastero Bormida väikelinnas toimunud ehteestlaslik pulm ning osana sellest üritusest ka koolitatud trühvlikoeraga pähklisalus nende seeneliste otsimine. Kui muidu on võimalus enda teadmisi erinevate koolitustega täiendada, siis soovi korral saab ka oma parima neljajalgse sõbra trühvlikoerte ülikooli saata! Ja üks neist kõrgharitud kutsudest meid saagi poole ka juhatas! Seda teist sorti musta kulda maapõuest otsides, eksis pilk ikka ja jälle meid ümbritsevale pähklisalule. Kõik sarapuuistandused teenindavad lähedal asuvat Ferrero tehast, mille toodete hulka kuuluvad nii imemaitsvad Ferrero Rocher kommid kui ka ülemaailmset edu nautiv Nutella! Huvitaval kombel ei olnud need kaks maitsekeskust - Asti ja Alba (Ferrero kodulinn) - üleküllatud veini- ja šokolaadipoodidest, vaid pigem võis keskenduda põnevatele tänavatele, mida ilmestasid keskaegsed tornid ning eriilmelised kirikud. Ja kui bussiga reisides jõuab üksnes suurlinnadesse, siis autoga pole patt pöörata sisse ka tillukestesse küladesse nagu Neive või külastada juba roomlastele naudingut pakkunud kuumaveeallikatega Acqui Terme linna!
Ci Vediamo! - nägemist
Viimase päeva veetsime Milanos, kus turistide lõputu tulv oli viimasegi odava hotellitoa ära võtnud. Läksime oma õnne otsima keskraudteejaamast veelgi kaugemal asuvast "Scream" (karje) hostelist. Kinnised väravad, ei ühtegi silti, suured kotid prügi ning tagatipuks keldris asuv striptiisiklubi - Mari teadis kohe, et ma pigem magan lennujaamas. Tundub, et ka omanikud tajusid hästi inimeste esimest reaktsiooni - Scream! Puudu oli ainult väike täiendus - and run (ja jookse). Aga samas treppidest üles kõndides ja retseptsioonilauani jõudes, tervitas meid ääretult tore mees! Küll saime soovitusi toidukohtadeks ning kasulikku infot lennujaama jõudmiseks. Kahjuks peale linnatiiru ootas meid sõbraliku härra asemel siseruumides oma suitsupausi nautiv naisterahvas, kelle kriiskav hääl ning ebaviisakas suhtlusmaneer hoidis üleval ühtesid ning tervitas teisi. Oma tuba jagasime kaasrännulistega, kellest üks, Aasiast pärit naisterahvas, nõudis, et aken jääks külma tõttu suletuks. Ja nii me kergelt sokihõngulises umbses toas seda hommikust lennujaamakohvi ka ootasime! Samas on mõtteis ikkagi ainult üks - Ti amo, Italia!
